Helena Eglit peab ettekande „OSCE missioonist ja läänetargutamisest Eestis 1990ndatel“

19. detsembril kl 16.15 räägib ajaloo ja arheoloogia instituudi projekti spetsialist, Washingtoni Ülikooli Skandinaavia uuringute osakonna külalisuurija Helena Eglit Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) missioonist ja läänetargutamisest Eestis 1990. aastatel. Rahvusvahelise ajaloo seminarisarja ettekanne toimub Jakobi 2 õppehoone ruumis 114. Kõik huvilised on oodatud.

OSCE (kuni 1994. aastani CSCE) Eesti missioon algas 1993. aastal ja pidi esialgu kestma kuus kuud. Selle eesmärk oli stabiliseerida riiki, parandada kogukondadevahelisi suhteid ning tagada hiljuti poliitiliselt kindlustatud inimõiguste jätkuv järgimine regioonis. OSCE missioon ja vähemusrahvuste ülemvolinik Max van der Stoel püüdsid arendada dialoogi rahvuskogukondade vahel, toimides seejuures neutraalse kolmanda osalisena valitsuse ja kogukondade kõrval. OSCE Eesti missioonis rakendati konflikti ennetamise strateegiat, mida on tagantjärele peetud edukaks.

Eesti seadused vastasid OSCE, Euroopa Nõukogu ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangul rahvusvahelistele normidele juba enne missiooni. Vaatlejad leidsid, et Eestis ei esine inimõiguste süstemaatilist rikkumist ega vägivallaintsidente ning suhted kogukondade vahel on head. Eesti jaoks oli missioon siiski eelkõige julgeolekugarantii. Kuigi OSCE ei pidanud oma kohustuseks tegeleda Vene vägede küsimusega, kartis Eesti enne 1994. aasta augustit, et ilma rahvusvahelise organisatsiooni kohalolekuta jääb riik kaitsetusse olukorda. Juba 1994. aastal pärast Vene vägede lahkumist püüdis Eesti alustada dialoogi OSCE missiooni lõpetamiseks või selle muutmiseks. Eesti põhjendas seda sellega, et peamine regiooni destabiliseeriv tegur – võõrriigi väed – oli kõrvaldatud. Kuigi missiooni jätkamist hinnati iga kuue kuu tagant, õnnestus see lõpetada alles seitse aastat hiljem, 2001. aastal.

Oma ettekandes püüab Helena Eglit vastata küsimusele, miks ei õnnestunud Eestil missiooni aastatel 1994–1996 lõpetada, kui selleks avaldati soovi ning puudusid viited vägivallale ja inimõiguste süstemaatilisele rikkumisele. Seejuures seab ta kahtluse alla konflikti ennetamise strateegia edukuse ja selle sobivuse Eesti oludele. Eglit tõstatab küsimuse, kui palju peitus missiooni käigus Eestile esitatud nõudmistes ja soovitustes topeltstandardeid ja läänetargutamist ning mil määral anti järele Venemaa huvidele.

Helena Eglit on Washingtoni Ülikooli Skandinaavia uuringute osakonnas külalisuurija ning Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis projekti spetsialist. Viimases uurib ta uusima aja kaasprofessori Kaarel Piirimäe juhendamisel Eesti välispoliitika lähiajalugu, eeskätt riikliku ja rahvusvahelise julgeolekuga seotud teemasid. Ta on Princetoni Ülikooli, Toronto Ülikooli ja Minerva Ülikooli projektides uurinud hübriidsõda, valeinfo levikut Venemaal ning välismaiseid otseinvesteeringuid. Samuti on ta analüüsinud OSCE Eesti missiooni nii Tartu Ülikoolis kui ka resident-uurijana OSCE dokumentatsioonikeskuses Prahas.

Eglit lõpetas 2024. aasta sügisel Stanfordi Ülikoolis magistriõpingud, mille käigus tegeles ta eelkõige küberjulgeoleku teemadega. Professorite Kathryn Stoneri ja Francis Fukuyama juhendamisel analüüsis ta oma magistritöös vasak- ja paremäärmuslike parteide leviku põhjuseid Euroopa riikides ning Venemaa võimalikku sellekohast mõjutustegevust. Egliti panust julgeoleku ja lähiajaloo uurimisse on tunnustanud Siseministeerium ja Rahvusarhiiv ning tema akadeemilist tegevust on toetatud Kristjan Jaagu stipendiumiga.

Ettekande otseülekannet saab jälgida Teamsi vahendusel.

Liitu ka Facebooki üritusega.

Rahvusvahelise ajaloo seminarisarja eesmärk on pakkuda ajaloolist vaatenurka nüüdisaja rahvusvahelise poliitika mõistmiseks.